Tõin väiksekese kohale siis kaugelt Lääne Virumaalt Kadrinast. PS! Nii imelik oli väljaspool tallinnat sõita alguses, kuna pole AMMMMMU tallinnnast väljaspool sõitnud, kartsin, et mina jään kõigile ette, aga nemad hoopis mulle. Korra jäin siiski ka mina toppama.
Aga kassikesest…hea meelega näitaks teda teile, saan postituuse lõppu panna ainult eelmise omaniku tehtud pildi temast, sest eelmine omanik ei lasknud minul teda omas kodus hoida ja vaeseke oli nii shokis nii ossust kui minust, et pani kojujõudes padavai voodi alla pesukastidesse, kust on võimatu teda kätte saada, et tutvustada talle elamist (you know, kus söök, wc ja mu selline on). Niisiis ma proovisin igat võimalikku viisi, kuidas teda välja meelitada. Kõigepealt õngest mänguasjaga, selle peale ma nägin korra ta peanuppu ja läinud ta oligi. Siis proovisin konserviga, tuli sööma, aga mind tajus, siis oli kohe silmapiirilt läinud. Aga siis ta vähemalt tuli kaugemale, kui ta eladeski on tulnud. Nimelt ta piilus voodi nurga tagant välja tuppa ja Ossut.
Aa see oli ka hea, et Ossu oli kohe temast huvitatud, käib ikka aeg-ajalt vaatamas, mis see uus teeb. (Ma olen siia ennegi loomi toonud, kellest ossul pole sooja ega külma). Ja siis urisevad võidu. Nii ma teangi, et ta ikka elus seal all. Tegelt mul pole aimugi, mida ma teen, mul puudub kogemus nii ara kassiga. Ossu oli kohe sõber, aga ma olin teda muidugi vaatamas käinud ja ta elas enne pesaleidja hoiukodus puuris. Siis oli muidugi tänulik oma vabastajale.
Ta on nii arake, et kaalun talle nimeks Sansa panekut. Algul arake, hiljem tugev nagu amatsoon, ma loodan 😀
LIZZY BLOGI 