Eelmises postituses ma mainisin, et hakkan ostma endale konditsioneeri. Ma loll mõtlesin, et see on lihtsalt seade, mille paned vooluvõrku ja kogu lugu, aga kui ma sain aru, et sellel on mingi toru, mis peab käima aknast välja ja siis tuleb mingi tihend osta aknale ja see läks minu jaoks nii keerulises ja kalliks, et ma ostsin hoopis mingi beperi fäänsi õhujahuti-ventilaatori. Sellel on taga mingi mahuti, kuhu käib vesi sisse ja võib panna ka jääkuubikuid ja annab kerge jahutusefekti. Muidu töötab nagu ventilaator ikka ja undab mõnuga. Aga kont oleks ilmselt kõvasti rohkem detsibelle andnud.

Ühesõnaga jah, ma lendasin suht kell 10 poodi ja tõin selle ära, igavene raske 8-9 kilone tegelinski, mille pidin vedama 5. korrusele ka. Aga nüüd ma ei pea muretsema, et jään ilma ja pean kannatama samasugust suve, nagu eelmine oli. Aa ja 119 eurot maksis ja ostsin ON/OFF-ist, kui keegi peaks sama asja taga igatsema.

See on toatemp mida ta koguaeg näitab, isegi kui vent pole sees.

Tehnika

Uus pereliige olemas

jaanuar 8, 2020jaanuar 12, 2021 Lizzy

Käisin eile Kristiine keskuses ja ostsin oma kullakese ära. Valisin selle HP 2019. aasta arvuti. Ma alguses mõtlesin, et ootan reedeni ja siis lähen rahulikult, aga kui ma eile tööle jõudsin ja Klicki lehele vaatasin, siis nägin, et seal oli saadavus kauplustes üleöö vähenenud. Nii et ma otsustasin, et ma ostan kohe ära. Alguses ma mõtlesin, et lähen võtan kodust auto ja lähen autoga, aga siis teel koju mõtlesin,e t ma ei viiiiiiiiiiiiiitsi ja läksin Kristiines maha ja pärast ostmist uuesti bussi peale samast peatusest. Poes nad tahtsin mulle pakkuda üht teist HP 14 arvutit, aga üsna pea otsiti netist mulle õige arvuti üles ja sain viimase eksemplari selles poes. Teistes poodides, nt Roccas ja Ülemistes on see veel saadaval.

Issand, kui kerge ja õhuke see uus arvuti on. Ma panin selle vana arvutiga vastakuti ja kus oli alles vahe. Vat, kuidas tehnika areneb 8 aasta jooksul. Mulle meeldib, et sellel ei ole mingi über keeratavat kaant ja puutetundlikku ekraani, vaid on klassikaline. Ma alguses mõtlesin, et jätan selle seadistamise reedeks, aga ma ei suutnud uinuda ja tegin arvuti kohe õhtul lahti. Windows 10 on ikka hoopis teine loom kui Windows 7, aga õnneks ma olen kokku puutunud Windows 8-ga, nii et see üleminek ei tohiks väga raskepäraseks osutuda. Kõige parem on see, et sain uue arvuti ühendada oma iPhone’iga, vanas arvutis see absoluutselt ei õnnestunud, mul tekkis küll kaust, aga see oli tühi. Instagramis nägin, et ka youtuuber Laura Klauzer oli sellega hädas, tema vahetas telefoni ära, aga mina vahetasin hoopis arvuti 😀 Igal juhul ma ei jõua ära oodata, et minna pärast tööd koju oma uut arvutit avastama. Siis selgub, kas ma selles arvutis ikka panka saan ID-kaardiga saan minna. Eile ma lihtsalt ei viitsinud sellega tegeleda. Üsna tavalise ID-kaardi lugeja ostsin ka. Vanas arvutis oli mul ju iD-kaardi lugeja arvutisse sisseehitatud.

Toon ka mõned plussid ja miinused, mis uuel arvutil on võrreldes vana arvutiga,

Plussid

Õhuke ja kergekaaluline
iPhone on ühendatav
Skype ja iD-kaardi tarkvara toimivad
Arvutit saab kasutada ilma juhtmeta
Arvuti ei unda nagu maeiteamis
Arvuti lülitub sisse ühenupuvajutusega

Miinused

Puudub sisse ehitatud ID-kaardi lugeja ja DVD-draiv (kõik minu CDd ja DVDd on nüüd kasutud, nuuks)
Windows 10 on harjumatu

Tehnika

Leinan oma vana arvutit ja valin uut

jaanuar 6, 2020jaanuar 12, 2021 Lizzy

Nuuks…mu arvutit ei saanudki korda. Ema mees Raivo parandas küll lüliti ära, aga pärast kui ta arvutit kokku hakkas panema, siis ta ei saanud mingit klaviatuuri pistikut enam tagasi. Raivo ütles selle arvuti kohta, et “on ikka paras logu” :D. Eks ta ole vana ka juba, 8 ja pool aastat umbes. Aga ma olen ikkagi nördinud, et arvutile ei saanud saatuslikuks mitte mingi it-alane probleem, vaid tavaline mehaaniline. Olen pettunud ja ei ole ka. Mingis mõttes on täiega lahe uut asja osta, ikkagi new and shiny. Saab jälle valida. Vanal olid mitmed probleemid veel peale selle lüliti. Esiteks hakkas hiljuti pistikupesa ühendus katkema lambist, teiseks oli aku suutlikkus arvutit sees hoida juba pea olematu ja kolmandaks ei avanud ta ammu-ammu enam mul ei Skype’i ega ID-kaardi haldustarkvara. Nii et ma pangas sain käia, aga allkirjastada dokumente ei saanud.

Nüüd ma hakkan siis uut vaatama. Ma arvan, et see võiks olla pigem HP või Dell, aga ma kaldun pigem HP poole. Meie perele on alati meeldinud HP. Minu isa tõi umbes 2004. või 2005. aastal perre esimese HP, see pidas tal kaua vastu. Minul oli enda esimeseks isiklikuks sülearvutiks Samsungi blönn, millega ma üldse rahul ei olnud, tegin sellega veel tõlketööd, kui ta oli juba vana ja aeglane. Lisaks oli ta ainult-Windows-Vista-arvuti, mis oli ju täiega nõme operatsioonisüsteem Windowsil. Siis pärast Samsungi ma ostsin kalli raha eest selle HP äriklassi arvuti, mis mul nüüd otsad andis. Ja mu ema ostis paar aastat tagasi uue kasutatud HP, millega ma seda postitust kirjutan. Ma hakkan sellega juba ära harjuma, täitsa hea arvuti, ainult videot avab aeglasemalt kui minu vana arvuti.

Ma leidsin e-poode sirvides kolm arvutit, åhe laptopid.ee lehelt ja kaks klickist:

HP Probook 430 G6

Sülearvuti HP 14 (2020) Ryzen3 8GB 256GB

Sülearvuti HP ENVY x360 15 (2019) Ryzen5 8GB 512GB

Esimene on äriklassi arvuti ja see oleks muidugi kõïge parem, aga maksab ka kaks kord rohkem kui teine odavklassi sülearvuti. Ema ja Raivo suunavad mind odavaima juurde, öeldes, et nad lähevad ühte moodi kiiresti katki ja pole tänapäeval väga parandatavad. Aga ma ei tea, mul see vana äriklassi arvuti pidas ju kauem vastu kui arvutid tavaliselt. Mulle ei meeldi ka, et viimasel kahel on puutetundlik ekraan. Ma olen vanakooli inimene, ma ei arva, et sülearvutil peaks selline asi olema. I don’t know how I feel about that. Lõppude lõpuks ma ei tea, mida valida. nad näevad nii ühesugused välja ja sisult on viimased kaks ka väga sarnased, aga ma vaatan täna veel teistes netipoodides ringi. Sel nädalavahetusel peaks midagi ära ostma.

Tehnika

Kuidas mu arvuti otsad andis

jaanuar 3, 2020jaanuar 3, 2020 Lizzy

Ja asi on kriitiline. Päeviku vormis postitus viimase ööpäeva sündmustest.

02.01.2020 kell 18:30

Ma ei saa midagi teha, ma ei saa blogida, ma ei saa buffyt vaadata, ma ei saa arveid maksta. MA EI SAA MIDAGI TEHA, sest mu t*rast arvuti ei lähe lihtsalt tööle. Ja ma tean, milles probleem on, arvuti töötab ilusti, aga see kuradi toitelyliti ei tööta, see power-nupp noh, see sisselylitamisnupp noh. Ma olen täiesti tüdinud, sest ma tulin töölt koju ja vajutasin seda nuppu mingi 1000 korda, aga ikka ei hakka vana perse tööle.

Ja arvuti on mul tõesti vana, 2011. aasta äriklassi sülearvuti HP Elitebook midagi. VANA PERSE!!! Juba aasta aega jamab, aga ma olen ta ikkagi tööle saanud ja nyyd andis otsad. See nupp, mitte arvuti ise. Yhesõnaga ma nyyd ootan, et homme arvutiparandusse helistada või äkki saab ema mees seda vaadata, ta jagab seda tehnikat, ta parandas mu blenderi nupu ära. Mis see arvuti nupp nii erilist on selle kõrval?!😃 Mis muud mul täna üle jäi, kui teha lahti telekas ja vaadata reporterit.

03.01.2020 kell 14:00.

Jess Raivo võttiski mu arvuti enda hoolde ja ema tõi mulle seniks oma arvuti. Tõi enda oma mulle, võttis minu oma ja viis Raivo juurde. Nii et ma ei pidanud lillegi liigutama. Kyll ma olen ikka ümbritsetud headest inimestest😊. Kui Raivo mu arvuti korda saab, siis ma ostan talle veel yhe Red Labeli, misasja, kui ta mu power-nuppu korda teeb, siis ostan kohe kaks! Sest see on nii suur asi, ma olen sellega aasta aega hädas olnud.

Ema arvuti on aga imelik. Esiteks sel ei ole puuteplaadi juures nuppe, ma ei tea, kas kõik uued arvutid on sellised!? Nii et ma pean selle arvutiga hiirt kasutama, nagu seda oleks voodis jube mugav teha. Teiseks on klaviatuur harjumatu. KÕIK ON TEISTSUGUNE, kui minu arvutil.

03.01.2020 kell 18:15

Ma magasin päeval ja kui ma ärkasin, siis oli ema mind taga otsinud. Tuli välja, et nupp on transportimise käigus kadunud. Nad arvasid, et see on minu kodus kuskil, aga Raivo leidis selle lõpuks arvuti seest üles. Tuli välja, et mingi jublakas on nupu ja lüliti vahel ära murdunud (küllap mõnest kukkumisest, mida arvuti on aegade jooksul üle elanud) ja kui Raivo sinna asemele midagi ei suuda mõelda, siis mina seda arvutit enam kasutada ei saa. Täitsa perses ikka. Fingers crossed, et ta suudaks midagi välja mõelda.

Elu, Tehnika

1 kuu ilma nutitelefonita

juuni 28, 2017juuli 12, 2017 Lizzy

See ei olnud küll teadlikult ja tahtlikult nii mõeldud, et nüüd ma kasutan ligi 1 kuu nuputelefoni ja vaatan, kuidas mu elu sellest muutub või ei muutu. Asjad lihtsalt juhtusid nii, et võtsin nutitelefonist määramata ajaks puhkust. Nüüd aga juhtus hoopis nii, et nüüd, peaaegu 1 kuu pärast oma armsa pisikese iPhone’i maha müümist, on mul nüüd üks suur labidas, täiesti suvaline Samsungi uuem nutikas. Samsung Galaxy J3, if you got to know. Alles täna ostsin, nii et harjun alles, seega eriti sellest täna ei räägi. Ainuke asi, mis mul siiani paanikat tekitab, on see, et ei suuda tagasi-nupuga uuesti harjuda 😀 Koguaeg otsin rakenduse siseselt kohta, kust tagasi saada. Nii idiootne, aga sellega harjub ruttu.

Enne kui ma nutivabast elust rääkima hakkan, siis räägin paari sõnaga ka sellest, mis vahe minu jaoks oli iPhone’il ja mis tahes Androidikal. No tegelt on Androidikad ka täiesti erinevad, nt Samsung ja HTC erinevad omavahel nagu öö ja päev. Tegelikult ma Aili blogisse juba kirjutasin kommentaaridesse, mis ma iPhone’ist lõppkokkuvõttes arvan ja lisan selle siia ka:

Oli iPhone SE, müüsin maha, mitte et sellel midagi viga oleks olnud, muudel põhjustel. Aga pms on see telefon lihtsalt poosetamise telefon. See näeb välja üliilus ja seda välimust ei anna teiste tootjate omadega võrreldagi. Erti meeldis mulle SE puhul väiksus, mida teised tootjad samuti enam ei paku. Aga mis puudutab sisu, siis Android kindlalt parem. Esiteks ei ole sellel iPhone’il mitte mingit pidi lihtsam kasutajaliides. Mina ikka otsisin ja otsisin neid sätteid, peast halliks minemas. Lisaks ei meeldinud mulle see, et ei olnud eraldi rakenduste menüüd, vaid kõik istusid avakuval. Lisaks ma sain kreepsu, kui peale ostmist selgust, et see telefon ei ühildu Blutoothi abil ei arvuti, ega ühegi teise telefoniga (ka iPhone). Jah, ma tean, et blutooth on andmete edastamiseks üsna vanaaegne meetod, aga mulle meeldib. Siis ma pidin nii arvutisse kui ka telefonisse laadima mingi rakenduse ja videote saatmiseks eraldi rakenduse ja OH MY GOD noh.

Aga väga töökindel oli see küll, et kunagi ei jooksnud poole aasta jooksul kokku ega teinud mingeid trikke. Ainult ekraani tulid ülilihtsalt mõrad. Ühe väikse hinda kõva alla võtva mõra suutsin vahetult enne müüki teha ja oi, kui kuri ma olin, sest sellega oli uuest telefonist vana telefon saanud. Ühegi “samsajunniga” pole mul ekraaniga probleeme olnud.

Ja lähme nüüd selle nutivaba elu juurde. No esimene laks umbes nädal aega ma nutsin oma nunnut iPhone’i taga, see oli nii ilus ja seda oli nii mõnus katsuda ja ma olin sellega täiega sõbraks saanud. Umbes nädala möödudes sai see lein läbi ja alguses tundus, et on täiesti võimalik ilma nutikata elada. Kuna ma olin alguses väga palju kodus, siis otsest vajadust ei olnud ka telefoniga netis käia. Eks alguses oli ikka harjumatu, et pärast arvuti väljalülitamist ei saagi feissarit edasi skrollida. Eks mul oli tõeliselt vana nupukas ka, millel võis sellistest ajsadest ainult unistada. Kasutasin ma vahepealsel ajal sellist ülikõva telefoni nagu Nokia 7510. Kaamera ei töötanud sellel enam ja korpus tuli lõpuks küljest ära, aga vana töökindel Nokia. Kallid lapsed, Nokia oli meie aja iPhone, nii et seda oli päris äge taasavastada. Leidsin sealt mingeid vanu sõnumeid ja pilte ning loomulikult selle vana hea ussimängu. Muidugi veidi uuema versiooni, kui see, mis vanas 3310-s oli. Kusjuures mul oli mingi plaan, et ostan selle uue 3310, aga ikka sain aru, et mul peab olema telefonis GPS ja tahaks ikka telefoniga on the go normaalseid pilte teha. Päris sageli oli selline olukord, kus oleks tahtnud pildistada, aga ei saaaaaaaaa. Nt täna tapeete valides (miks ma seal olin, sellest juba teinekord 😉 ). Lisaks loobusin sellest ideest, kuna ma kuulsin, et 3310 saadavus on ja saab olema Eestis ikka väga kehvake.

Aga nutivaba elu oligi keeruline just siis, kui koduukse enda tagant kinni lükkasin. Esiteks mainitud GPS-i puudumine. Ma läksin selle kuu jooksul võõrasse kohta niimoodi, et vaatasin arvutis kaardilt üle, kus see asub, ja siis üritasin peast minna. Suht tüütu. Kuigi mul taksot otseselt vaja ei läinud selle kuu jooksul, siis taxify-st jõudsin ka puudust tundma hakata. Või noh, mõtlesin, et issand kui tüütu oleks hakata telefoni teel taksot kutsuma ja kaua see aega võtaks. Aga v-o oligi parem, vältisin selliseid taksosõite, mida muidu oleks teinud, sest nii mugav ju. Aga kõige “raskem” oli muidugi siis, kui olid pikalt kuskil kodust ära ja pidid kuskil ootama või lihtsalt seltskonnas hakkasid käed tõmblema, et tahaks telefoni näppida. Siis võtsin oma Nokia kätte, tegin lahti ja sain aru, et siin ei ole ikka midagi vaadata 😀 Siis vaatasingi enda ümber ringi ja sain aru, kui palju inimesed tegelikult käivad ringi, silmad telefonis, kui see parajasti kõrvaääres ei ole. Nagu minu lapsepõlves kunagi nende tamagochidega oli, ainult et asi on veel hullem ja seda täiskasvanute hulgas. Kogu selle 1-kuulise nutivaba elu jooksul andsin nii palju alla, et korra emaga jaanipäeval koos olles palusin emalt telefoni, selfie’tasin seal ja külastasin instat (ja postitasin), nii et päris ilma ei suutnud olla 😀

Lisaks tundsin üsna palju puudust sellest, et ei saanud jooksvalt ilmateadet näha ja pidin selleks arvutisse minema või lihtsalt lootma, et on nii, nagu oli eile. Tegelikult mõned päevad ma olin ilma igasuguse telefonita ja millest ma siis kõige rohkem puudust tundsin? KELLAST, lihtsalt ajanäidust ja äratuskellast. Ja siis alles elementaarsest helistamisest ja siis alles elementaarsest sõnumeerimisest. Käekella peaks siiski endale muretsema (äratuskella muretsesin juba), sest saingi aru, kui palju ma sellest telefonividinast oma igapäevases elus tegelikult sõltun ja kui palju elementaarset infot saab ühest (nuti)telefonist. Samas ma ütleks, et normaalse nuputelefoniga saab ka väga vabalt hakkama ja nutitelefon teeb lihtsalt elu mugavamaks, kuid kindlasti pole kõiki neid sadu rakendusi vaja, mille abil küll tuvastada raadiost kuuldud laulu või uurida Waze’ist, kus politseid võib kohata. Kuigi kasulikud on need muidugi ja ainult meelelahutuslikust otstarbest ei saa nutitelefoni puhul ka rääkida. Iseasi, kui palju meil just iPhone’i vaja on 😀