Amy Winehouse – värvikas isiksus, kellele sai saatuslikuks see, et ta kuradi hästi sai aru, mis pasameri elu on

No way panen ma sellele postitusele pealkirjaks “Amy Winehouse’i film” või midagi sellist. Ma panin sellise pealkirja, sest sellise järelduse ma filmi põhjal tegin. Amy*fucking*Winehouse on da LEGEND ja mitte üldse muusika enda pärast, vaid sellepärast, et ta oli nii kuragi äge isiksus.

Ma läksin seda filmi vaatama NULL ootusega, mida ei osanud oodata, treiler oli okei, aga film oli veel parem, Marisa Abelale ma annaks oscari selle rolli eest, aga see on ilmselt ainult minu ja mõne vähese inimese arvamus.

Ma sajaga soovitan seda vaatama minna, see oli lihtsalt super. Ei ajanud nutma, ei olnud masendav. Oli suuremalt jaolt lihtsalt kummardus talle selles osas, et ta ei olnud lihtsalt mingi narkar, kes sai ühe hea plaadiga maha, nagu meedia enne ja pärast surma vahutas. Ta oli kuradi äge inimene. Oleks mul pooltki sellest enesekindlusest kogu maailmale keskmist sõrme näidata.

Teiseks ma tõsiselt sain aru, miks ta jõi. Ta armastas seda Blake’i ja tundis kohutavat tühjust juba enne armumist, pärast seda lõi see veel hullemini välja. Ei huvitanud kuulsus, raha, ainult armastus. I get that. You have no idea, how much I get that, Ames. Amyl oli õigus, elu on nii perses, et ma ka ei saa aru, miks me kõik täis ei laku, et seda unustada. Mul endal pole stressi või murega joomise soolikat, siis lihtsalt ei lähe midagi alla. Aga ma täiega saan aru inimestest, kellel läheb. Pole mingi saladus, et ma ei saa hoopis Roosasid Prille kandvatest inimestest aru.