Näljamängud – LIZZY BLOGI

Kuna mul ei tule parajasti muid ideid, millest kirjutada, siis mõtlesin kirja panna mõned ajatud lemmikfilmid ja -sarjad, mida ma ikka jälle uuesti vaatan, kuna ei leia uutest tulijatest midagi, mis mulle meeldida võiks. Kõigepealt võtan selles postituses vaatluse alla filmid ja seejärel järgmises postitustes juba sarjad ning lõpuks ehk isegi raamatud, kuigi neid raamatuid on vähe vähe, mida viitsin uuesti lugeda.

The Twilight saga – ma tean, jah, et ilge tiinekas. Ma olin kunagi fänn, aga nüüd mulle lihtsalt meeldib neid uuesti vaadata, sest filmid sisaldavad ägedaid efekte, nendele on palju kulutatud ja visuaalselt on kogu asi ilus. Juba see filmimise location on nii ilus.

Titanic – yks lemmikuid filme läbi aegade. Selles filmis on kõike, mida ühes heas filmis peab olema: romanssi, põnevust, huumorit jne. Samuti film, kuhu on palju dollareid magama pandud ja kõik on õigesse kohta läinud.

Don’t say a word – väheseid krimipõnevikke selles nimekirjas, aga seda filmi, Michael Douglase ja varalahkunud Britanny Murphyga peaosas, olen ma paariaastase vahega mitu korda uuesti vaadanud. Tegelikult on tänaseks teise ilma läinud 2 tüdrukut sellest filmist – surnud (vist üledoosi, 21-aastaselt 2014) on ka peretütart mänginud Skye McCole Bartusiak.

Man on fire – esiteks Dakota Fanning. Teiseks on filmil väga kift kinematograafia. Kolmandaks peategelaste vaheline sõprus. Dakota mängitud Pita ja Denzel Washingtoni mängitud Creasy vaheline sõprus on nii armas ja kannab kogu filmi sisu. Ja muidugi tegelikult kogu action ja põnevus. Jälle üks film, kus kõik hea filmi saamiseks vajalikud tingimused on täidetud.

Uptown Girls – natuke kergemat vaatamist ka. Dakota Fanningu ja varalahkunud Britanny Murphy duo vahel arenev armas ja humoorikas sõprus on see põhjus, miks see film ikka ja jälle riiulilt välja võtta. Mul oli see kunagi VHS-il, aga nüüd on VHS-i mängija katki ja peab digitaalse versiooniga leppima.

Kiirus – Sandra Bullock ja Keanu Reeves. Do I need to say more? 😀

Klass – kui väga suur masendus peal ja tahan näha, kuidas kellelegi läheb veel sitemini kui mul, siis võtan selle ülimasendava filmi ette.

The Hunger Games – kui kolmas film välja arvata, siis on see saaga igati väärt mitu korda vaatamist.

Kindlasti on midagi veel, mis mul praegu meelde ei tule, aga need siin on peamised olulisemad

Jõudsin ka lõpuks Näljamängude viimast osa vaatama. (PS! Suht spoilerivaba arvustus.) Ma raamatuid pole küll lugenud, aga filmid on täitsa meeldinud. Värskendavalt uudsed. Vähemalt esimesed mängud olid värskendavalt uudsed. Ja kuigi ma raamatuid ei ole lugenud, lugesin ma enne pilapasknääre 2. osa vaatamist viimase raamatu kokkuvõtet ja rikkusin, s-t täiega rikkusin oma filmielamuse ära. Vähemalt lõpu osas küll. Aga abua kui kalliks on kinopiletid läinud *thud*. Ma loodan, et see 10.60, mida ma täna ühe pileti eest maksin, on ainult 3D tõttu. Sest see on ikka sigakallis, millest järeldub, et rahvas väga kinos ei käi enam (siis tõstetakse hinda, et kulusid katta). Üldiselt. Täna muidugi oli saal täis. Esimene pilapasknääre nädalavahetus ju.

Igatahes, liigume selle viimase filmi juurde. Ma arvan, nagu ka Videviku saaga puhul, et seda raamatu kaheks filmiks jaotamist polnud vaja. Pilapasknääre esimene osa oli suht igav propaganda õppevideo ja isegi selles viimases osas venitati ühte-koma teist. Lõpus jäeti liiga palju aega rahulikule lõpule ja viimane stseen on minusugusele (viimasel ajal) antiromantikule natuke too much. Eriti kuna ma ei saanud aru, miks Katniss just teda eelistas, kui teine kutt palju nägusam. Nad oleks pidanud lihtsalt parema (loe: nägusama) näitleja valima Katnissi suureks armastuseks. Aga kogu actioni osa oli väga viis. V.a ehk üks stseen, mis oli liiiiiiiiiiiga palju arvutimängu moodi. Need krantsid olid liiiiiiiiiiiiga ilmselgelt arvutiga tehtud.

Näitlejatest veel rääkides, siis Julianne Moore’i osalemine oli ikka nii tore ja kui ma nägin nüüd pilapasknääre 2. osas ühte Troonide mängu näitlejat vilksatamas, siis jäi popcorn kurku kinni, sest mida fakki. Näitleja kehastas pms sama tegelast, keda ta Troonide mängus mängis, ja see mõjus humoorikalt. Mulle meeldisid ka, et kurvad/tõsised hetked olid ka naljakad natuke. Vihjeks võin öelda, et kassifänne ootab üks tore “maiuspala” ja äratundmine. Mina ka leian end mõnikord kassi süles hoides pisaraid valamas. Nali. Nooot.