Ma olen nüüd mitu nädalat rakendusega Duolingo hispaania keelt õppinud, peamiselt nädalavahetuseti, sest nädala sees ma olen pärast tööpäeva liiga väsinud selleks. Ja ma pean ütlema, et see linnuke on üks kangekaelne tegelane. Juba see, kuidas ta ei jäta mind argipäeviti rahule ja käib nagu uni peale, et ma teeksin kas või 5 minutit programmi läbi, juba see on üsna tüütu. Iga päev ta käib nagu uni peale, et “It’s time to practise your Spanish” ja “Remember that learning a language requires a little bit of practise every day”. Ja ta on niimoodi üks tõsiselt tüütu tegelane. Võib-olla sellepärast ka, et ma tunnen ise süümekaid, et ma ei õpi iga päev. Ta meenutan mulle mu ema, kes käis mulle lapsena nagu uni peale, et ma etteütlusi teeksin temaga (Mul olid algklassides logopeedilised probleemid, ei teinud väldetel vahet ja etteütlused olid kogu aeg kahed). Või meenutab ta mulle tamagotchisid, keda ka pidevalt söötma-jootma pidi ja kes tahtsid mängida. Ja kui sa neid tegevusi piisavalt palju ei teinud, siis su lemmikuke suri lihtsalt ära. Mul on tunne, et see Duolingo linnuke sureb ka ära, kui ma hispaania keelt ei õpi piisavalt palju.
Teine asi millest ma aru ei saa on see, miks asi üldse raskemaks ei lähe. Seal on ütleme üks teema, nt Perekond, ja siis seal on 5 levelit ja iga level on veel 5 peatükiks jaotatud ja loogiline oleks, et need levelid lähevad keerulisemaks, aga mu sõnavara ei arene nende 5 leveliga absoluutselt. Koguaeg kordab seda sama asja, 5 levelit peab läbi tegema, et saaks selle asjaga ühele poole, aga ma õpin vajaliku juba 1. leveliga ära. Võib-olla on tõsi see, et kordamine on tarkuse ema. Igatahes ma arvan, et mulle on eluks ajaks pähe kulunud laused nagu “Mi gato es perefecto” (Mu kass on perfektne) ja “Mi perro es grande” (Mu koer on suur).
LIZZY BLOGI 