Ma ei anna tavaliselt uusaastalubadusi. 2016. aastal tegin uhke postituse, kus lubasin maad ja ilmad kokku, aga midagi ma täita ei suutnud. Näiteks lubasin, et loen 12 raamatut, teen pool magistritööd ja praktika ära. Mis siis tegelikult juhtus? Lugesin maybe 6 raamatut ja magistritöö on ikka seal maal, kus seda lubadust andes ehk ma pole alustamudki. Sama ka praktikaga. Olen juba leppinud, et see magister mul pooleli jääb, kuigi ma matsin sinna alla nii palju raha. Tahan midagi muud õppima minna, aga ei tea veel mida.
Aga ma pean lihtsalt sel aastal uue lehekylje keerama ja endale midagi lubama. Need on minu tagasihoidlikud uusaastalubadused:
Kõige tähtsam lubadus: ma ei stalki enam oma ekse ja nende naisi sosiaalmeedias!!!Lõpp sel lool. Aeg eluga edasi minna.
Ma loen vähemalt 4 raamatut. See väljakutse on puhkuste ajaks. Yks neist on aasta alguses Mihkel Raua “Isa”.Lisaks on mul Malluka raamat pooleli. Ylejäänud võivad olla korduslugemised
Külastan vähemalt 2 riiki ja lennujaamad ei loe.
Teen mingi tõmbenumbri, mis tähendab mugavustsoonist välja astumist. Näiteks kutsun mõne kena mehe deidile või teen benjihyppe.
Ma blogin vähemalt igal nädalal 1-2 postitusega.
Mingit trenni ja kaalulangetuse lubadust ma ei hakka andma, sest mul pole mingit motti. See oleks juba eos tyhi lubadus.
Jõuludest kuni pyhapäevani ma olin kodus ja vaatasin Buffyt. Aa neljapäeval käisin emaga taarat viimas (mul oli kööki tekkinud tervekuhi kilekotte, mis sisaldasid neid samuseid Battery purke) ja söömas Alfredi pubis. Me käime tavaliselt Alfredis, Osmanis või Tondi restos, kõige lihtsam. Alfredis ma pean tavaliselt sünnipäevi sõpradega ja Tondi restos perega.
Esmaspäeval ma läksin yle mitme päeva välja ja mis kole pime vihmane päev see oli. Kõik see ilus lumi oli sulanud.😒 Mul oli kokku lepitud sõbrannaga (sellesamaga, kellega meil kingituse vahetus ära jäi) kell 1 kohtumine jällegi Alfredis ja tahtsin enne seda poes käia, et nädala ostud (k.a aastavahetuse) ära osta, aga ma ei viitsinud hommikul ja läksin siis pärast. Kui ma kell 1 autoga Alfredi ette jõudsin, siis oli Alfred pime ja ma helistasin sõbrannale, kes üllatus üllatus oli Alfredist väga kaugel. See on tema puhul tavaline, et ta kaotab ajataju.
Võtsin ta siis Lepistikust peale ja pakkusin, et lähme Osmanisse, aga ta ei olnud taimetoitlasena just vaimustuses. Tahtsime siis minna Mustamäe teele mingisse taimetoitu pakkuvasse kohvikusse, aga see oli ka kinni, seal oli remont. Alguses olime nõutud, aga siis märkas sõbranna kohvikut vastasmajas ja läksime parema puudumisel sinna. Ma ei mäleta isegi, mis selle nimi oli, suht suvakas koht. Ma ostsin pannkoogi moosiga, mis maksis ainult 1.30 ja see oli ka nii väike, nagu hinnast võis järeldada. Kuna me ei olnud umbes täpselt aasta aega näinud, siis juttu jätkus kauemaks. Sõbranna rääkis oma Bulgaaria ja Nepali reisist, mina oma Santorini tripist, mõlemal tuli sel aastal esimest korda üksi lennata. Pärast seda ma läksin poodi, kus oli tõsine rahvamass, ma pidin kuhugi taha parkima.Aga õnneks järjekorrad ei olnud väga pikad. Seal Mustikas ma nägin vana klassiõde, kes rääkis, et läks mehest lahku ja peab nyyd yksi last kasvatama ja kui raske see on.
Teisipäeval ehk vana-aastaõhtul ma olin kutsutud ema mehe juurde aastat ära saatma. Või noh mis kutsutud, ma ise kutsusin ennast. “Ää mul ei ole kuhugi minna, võtke mind kampa” nagu viis aastat järjest. Viisin Raivole yhe Red Labeli, ta armastab viskit. Sõime punast kala, kiluvõileiba ja krõpsu ning mina jõin alguses paar siidrit, kuigi pidin pärast keskööd autoga tagasi koju minema. Kuna täna on viimane vaba päev enne tööle minekut, siis ma tahtsin kindlasti kodus ärgata. Mõnikord me oleme vabakale ilutulestikku läinud vaatama, aga mitte seekord. Emal sada häda, miks mitte minna. Vaatasin seekord uue aasta ilutulestiku ära ja 00:15 seadsin end minekule. Nägin veel autoga koju sõites nii palju ilutulestikku ja kodus mustakal paugutati ikka üheni välja.. Aa Unot mängisime ka natuke. Ja vaatasime telekast mingit muusikaviktoriini, kus küsimused olid valdavalt nii lihtsad. Lisaks vaatasime ärapanijat, tujurikkuja paremaid palu ja Liisi ja Taneli kontserti.
Selline suhteliselt sündmuste vaene aastalõpp, aga parem kui mitte midagi. Hea on aastavahetust ema ja Raivoga veeta, sest kunagi ei tea, kui kauaks neidki veel on.
LIZZY BLOGI 