Maria Sharapova soovitas psühholoogi asemel ostelda ja seda ma olengi jaanuari lõpust saati teinud. Ma olen ostnud omale lademetes raamatuid, riideid, jalanõusid ( ja ikka mul pole midagi kanda) aksessuaare. Nt tellisin selle ilusa rahakoti (Mulle meeldib, et korralik paberraha tasku on olemas,)
Mulle meeldis sealt poest yks veel rohkemate taskutega rahakott, mille ma rmtwllisin kingituseks. Siis ma tellisin veel musta igapäevase käekoti. Mulle meeldivad just sellised kottis kotid. Leidsin About you lehelt ilusa kreemika käekoti, aga ei suutnud 70 eurot selle nimel välja käia.
Lisaks tellisin sama tellimusega trikoo, mis on nii kinnise dekolteega, et pole ohtu, et tissid võiksid väla vupsata, mis myl on juhtunud kyll.
Siis olen ma ostnud 2 paari javiere, yhed nii ilusad lillelised ja täna sain ka valged tennised, mida ma ka tahtsin.
Lisaks olen ostnud palju raamatuid, lisaks geek girlile palju eesti noortekirjanduse teoseid, Delia Ovensi paljukiidetud romaani ja täna tellisin Liis Velskri raamatu Apollost 7 euri odavamalt, kui oli see rahvaraamatus.
Täna tellisin ka kaks paari teksaseid- sinised ja mustad. Oli kiusatus osta ka värvilist punast, aga ma ei tea, kuidas ma punased püksid välja kannaksin. Ühe teksatuunika tellisin ka. Help me, I’m losing the big picture here. Why do I buy so much all of a sudden. Is this therapy???
Omg, on ikka hull kuu olnud, Suurema osa kuust ma veetsin vaimuhaiglas, kus ma sain veel koroona ka. Ma olen sellest perioodist nii palju kirjutanud, et ma ei hakka midagi linkima. Kyll te need postitused üles leiate ( silt “hullumajapostitus” on siin abiks). Aastavahetus hullaris oli non-event, kõik magasid, mina ärkasin paugutamise peale, rääkisin emaga kui yks õde tuli õiendama ja siis kobisin magama tagasi ja see oligi mu sensatsiooniline aastavahetus. Järgmine aasta teen kõik tasa😃
**
Mis oli huvitav, et ma rääkisin kõikide mulle määratud psyhholoogidega vahetult ja siiralt, kuigi ma olen neid terve elu kartnud. Mul võeti 3 korda verd, ma olin kokku 3 osakonnas. Põdesin koroona kergemalt läbi, kui mind oli hirmutatud. Siiski ma köhin natuke siiani mitu nädalat hiljem. Palju oli venelasi, aga ma sain sõbraks yhe tydrukuga, kes toodi haiglasse nii, nagu mind esimesel korral. Kahju et ma vist enam kunagi ei kohtu temaga. Ta ei ole ainus, keda ilmselt kunagi ei näe – yks mu endisi töökaaslaseid kolis pärnusse, oma kodulinna. Nii et kui me just juhuslikult ei kohtu, siis me näeme aint feissaris.
**
Kui me emaga haiglast tulles mu asju yles tassisime, siis ma märkasin et ta ei jõua absull trepist yles kõndida, et teisel korrusel oli juba kutu, mis pole yldse tema moodi. Tuli välja, et tal on hemoglobiin megamadal ja ta pidi haiguslehe võtma. Tegelt jõudis ta omadega haiglasse ja asjad on pahad, millest saate lugeda, kui teil on blogi parool. Nüüd on ta haiglast jälle väljas, aga asjad ei ole ikkagi väga head.
**
Pärast haiglast väljasaamist hakkasin tegutsema osta.ee-s ja nüüd raamatuvahetuses. Lisaks olen ostnud teistest netipoodidest, endale ja teistele kingiks ja eile õppisin Amazoni ära. Sealne valik võtab pead pööritama. Siuke valik, millest eesti poodides võid vaid unistada. Mul oli vaja lõpuks muretseda polaroid piltide album. Valisin sellise mis on nagu lauakalender, et flippid neid pilte seal kiletaskutes vastavalt tujule. Sest mu 30. sünnipäeva pildid on paljud just polaroidfotodena. Kuna 10 euro pärast ei hakanud üle lombi tellima, siis valisin ühe hästi naiseliku telefoniymbrise ka. Isegi pakendikeskusest tellisin raamatute saatmiseks mullikileymbrikke.
Minu esimese päeva saak 🙂
Nii et see kuu olen tõsiselt busy olnud. Sest olen tellinud ka aasta lugemisvaru endale, üle 20 raamatu, mis on tublisti yle aastase normi, mis ma aasta eesmärkides väja kuulutasin, but I can do it!. Ma tellisin isegi paar MIKI HIIRT, nostalgiamõttes. Jaa :DDDDD Ma mäletan siiani, kuidas mind lapsena syydistati nõmme keskuse toidupoes miki hiire varastamises 🙊😱😃 Mul oli paar päeva deprekat jumala lampi, ärevust kui ema jälle haiglas ja ootusärevust kõigi tellitud raamatute lugemisest.
Teise päeva saak :=)
***
Omg, tõsine nostalgialaks, Ma nägin kuskil ostas või raamatuvahetuses neid raamatuid ja siis läksid rattad tööle. Ma ju kasvasin üles nende raamatute ja nende raamatute põhjal tehtud sarjaga. I was obsessed. Ma ootasin iga uut raamatuosa, aga loomulikult ei tulnud neid eesti keeles välja nii palju kui originaalis, mida autor kirjutas noortele 20 aastat. Millest ma räägin? Ikka raamatutesarjast Sweet Valley High (autor Francine Pascal) ja selle põhjal tehtud sarjast.
Kas tundub tuttav? Minu jaoks on see totaalne nostalgialaks. Ma tõmbasin sarja ka ja kogu oma nostalgias ei olnud esimene osa väga hea. Räägib siis kahest õest, kaksikutest, kes mõlemad on populaarsed, aga üks on korralik ja tubli, teine on täis krutskeid. Täiega fännasin seda isegi mitte teismelise vaid täitsa lapsena- 1994-1998 aastatel. Praegu vaatan, et suuremat jama annab toota.Ma ei hakka isegi raamatut hankima, kui sari selline kräpp. Ja see on ju oma 2o min episoodiga pigem sisutu komöödia. Samas soovitan seda täiega 9-12 aastastele, neile kindlasti meeldib. Tüdrukutele.
**
Ma ei ole enam Raamatuvahetusest vaimustuses, tuleb välja, et seal peab maksma ja rohkemgi kui ostas. Ma arvasin, et annan raamatu ja saan valida endale raamatu. Alguses nii oligi, saatsin 6 raamatut ära, vastu sain ka 6 tellida. Neeed juba tellitud ja vaikselt tilguvad. Siis saatsin veel 5 ära ja kui tahtsin vastu tellida, siis nõudis,et ma vahetusõiguse eest mingi paketi võtaksin. Võtsin siis 5 eurose. See tähendab küll, et 1 euro raamatu eest + saatmine. Bummer, not what I thought it would be, aga ilmselt kasutan seda leigelt edasi.
**
Lugemine. Lugesin jaanuari jooksul 1 raamatu asemel (mida plaanisin uue aasta eesmärkides) 4 raamatut ja 1 raamat (Videviku saaga esimene osa) on pooleli. Ma arvan, et saan selle tänase päevaga loetud, sest mul jäänud ainult epiloog, seega viis raamatut kuus, millest 4 on ilukirjanduslikud. Nii minulik, sest ma aimekirjandust väga ei armasta. Ega elulooraamatuid. Ütleb naine, kes just kasutas raamatuvahetuses hullult tellimispunkte psühholoogiaalaste raamatute tellimiseks. Loetud said Nirti esikromaan, Kivirähki “Mees kes teadis ussisõnu”, Erich Segali “Armastuse lugu” (need kolm olid korduslugemised) ja Mihkel Raua uusima suhteraamatu, mis täiega sakkis. Ja saab loetud ka Videviku saaga esimene osa, millest ma pole nii vaimustuses kui 2009. aastal, mil ma seda esimest korda lugesin ja tõsiselt neelasin selle saaga läbi. Raamatuvahetus ütleb, et ma lugesin jaanuaris 1551 lk. Ujee, see nagu kolme videviku saaga raamatu lugemine 😀
**
Tegin jaanuaris muu hulgas kategooria Kokkuvõtted, mis peaks koondama enda alla kõikvõimalikud kokkuvõtted, alustades nädala kokkuvõtetest ja lõpetades blogiaasta või kaalujälgimise kokkuvõtetega.
Järgmine kuu on hambaarsti, töötukassa, venna sünna (ehk veevalajate kuu), vastlapäeva, Eesti laulu poolfinaalide, Australian Openi (väga veider), Eesti Vabariigi sünnipäeva ja sõbrapäeva (viimasest ma eriti ei hooli, ja ma ei suuda 24. veebruaril eesti meediat välja kannatada) ning kõige lühem kuu aastas.
Nagu mul oleks vähe probleeme, nüüd olen ka ostusõltlane. Millal ma haiglast välja sain? AA jaa teisipäeval. Ja juba ma olen kulutanud mitusada eurot kõik võimalikele asjadele alates heegeldatud jänestest lõpetades 9 raamatuga, millele võib lisanduda 10. kui ma oksjoni peaks võitma. Hakka juba uskuma, et vana sõltuvuse asemele tahab jubedalt tulla teine tervislikum, aga finantsiliselt keerulisemat olukorda tekitavam sõltuvus.
Algas see kõik nii, et enne haiglasse minekut tellisin emale uute piltide jaoks beebialbumi ja ka endale, kuhu venna pere rohked pildid panna. Aga maksmisel tekkis mingi jama ja haiglas olles mulle öeldi, et ülekannet ei toimunud. Siis ma läksin tellisin uue ja see meeldis mulle palju rohkem kui eelmine (hallo, panda ju). Pärast tuli välja, et see esimene ootas ka mind juba ammu poes ja ma ei tea, miks müüjad ei andnud seda mu emale, kui ta seal mu fotokaartidel järel käis. Siis oli vaja see krahh lahendada ja ma tellisin sellele poisule mitte üks, vaid kaks katsikukinki. Üks on see jänes. Mulle meeldivad need amigurumi stiilis heegeldatud mänguasjad. Kunagi sai üliägedate laisklooma sõbrannade katsikutele viidud, kuni inimene, kes neid tegi, lõpetas tegevuse. Aga see jänes on kõvasti over priced. Aga ma ei saanud ju, kuidas ma frenemy lapsele siis kaks kallist kinki teen ja vennatütre ilma jätan,so ma ostsin samasuguse jänese, aint roosa riietusega vennatütrele ka, sest why the hell not. Ok, ma tean, miks mitte, aga need on ju nii nunnud. Ja sellega kõik ei lõppenud. Siis ma panin vahepeal asju müüüki ja andsin tõsiselt palju asju niisama ära. Õnneks tundub, et kaamera müügist saan ma midagi tagasi, sest juba on palju huvilisi ja esimene pakkumine ka tehtud. Aga ostast rääkides, siis kurivaim,ma hakkasin seal ostusooviga ringi liikuma, mõtsin, et oleks vaja uut ümbrist telefonile, sest vana nii lagunenud ja kui saaks soodukaga iphone’i laadijaid…neid ma ostast ei leidnud, leidsin tarvikud.ee-st ümbrise. Aga see veits kahtlane pood,sest pole siiani ostukinnitust meilile saatnud, mida siiani on absull iga veebipood teinud. Siis ma tellisin vanast heast Krista Pauli FB grupist ühe tuunika, mida ma saan kanda uute retukatega, mis ma haiglas tellisin. Aa see asi hakkas juba haiglas pihta, kui ma tellisin Krisostomusest ühe depressiooni raamatu, mis keegi soovitas, eesmärkmiku ja ühed ilusad retuusid. Õnneks siis ema aitas maksmisega. Ja viimase asjana ma kammisin tõsiselt osta.ee ilukirjanduse väliskirjanduse sektsiooni. Jumal tänatud, et seal nii palju paska ja klassikat on, et noorte- ja head ajaviitekirjandust otsisin tikutulega taga, aga leidsin lõpuks 10 raamatut, 1-l veel oksjon käib.Kokku kulutasin üle 50 euri teise ringi raamatute peale. Sinna lisandub veel paar eurot per book saatmise eest. Õnneks ma vaatasin, et osad müüjad kattuvad, siis saab vähemaks seda saatmiskulu. Ühel oli transpordiviisiks ainult kokkulepe, ma juba kardan, mis probleemid tal on, et ei või lihtsalt omnivaga saata (ma tavaliselt eelistan smartposti, aga kui sul 10 raamatut on ja vahe saatmisel on 50 senti, siis paneb ikka mõtlema)
See on tegelt uskumatu, kui palju inimesed hindavad üle seal oma raamatuid. Mingi suvalise tundmatu kirjaniku tundmatu teose eest küsitakse sageli 9-10 eurot. Nägin ka tuntumate teoste puhul hinda 15-20. Ma tellisin ainsa Videviku raamatu, 1. osa,sest ma ei suuda ikka väga telefonis lugeda, telefon pole päris õige koht e-raamatute lugemiseks. Ja muidugi paber versiooni eest tuli rohkem maksta ka. Tuntumatest teostest skoorisin ka Lolita uuema trüki, mille eest ma maksin tunduvalt rohkem kui vana trüki eest, aga seal oli pilt ka,et tegu oleks mingi kolepaberi ja väikese fondiga. Britt rääkis just kaane järgi raamatu hindamisest, aga teate mis on essa asi, mida peab vaatama? Fondi suurus! Halb font võib rikkuda lugemiselamuse. Ja siis ma sain ka selle prada raamatu. Mafilmi ei ole näinud veel, nii et see saab mõnus lugemine olema. Ülejäänud olid minu jaoks tundmatud noorte- ja ajaviiteromaanid. Nägin ühte Jodi Picoulti romaani, aga see tundus nii rumal võrreldes My Sister’s keeperiga. Aa pooleli olev oksjon on Pretty little liarsi eesti keelde tõlgitud esimese kahe raamatuga. Ja siis ma nägin veel Pilvede all raamatut, aga something had to give, seega see läks kalliduse tõttu. Ka nägin lausa kahte raamatut “Minu armsad luud” ja nende eest küsiti ka vähemalt 9 eurot. Ma parem laenutan raamatukogust, kui isu on veel lugeda. Aga teile ma soovitan käpp peale panna neile,cause it’s an awsome book, millest Peter Jackson tegi suht awsome filmi ka.
LIZZY BLOGI 