Sain täna pärast aastast mittekohtumist kokku yhe oma kauaegseima sõbrannaga. Me kohtusime esimest korda tema aias siis kui ma olin 6 või 7-aastane. Tema minust 1,5 aastat vanem. Ma olin siis just hakanud oma aiast kaugemal väljas käima ja meid viis kokku ühine mängukaaslane.
Merike oli see sõbranna, kes tutvustas mulle esimest korda sõna “sõbranna”. Mina muidu ytlesin kõigi, nii poiste kui ka tydrukute kohta “sõber”. Nii naljakas mõelda tagantjärele 😃
Merikese noorem minuvanune vend oli mu esimene boyfriend ja meid survestati lausa abielluma, mis minu aias ka aset leidis. Ma ei mäleta sellest rohkem midagi😃
Merike on just selline sõbranna, kellega ma pole kunagi ninapidi koos aegaveetnud pikalt, sest mõlemad tahame liiga palju oma aega. Aga kui kokku saame, siis poleks aeg meie vahel nagu edasi läinudki. Ikka teeme samu asju, kohtume samades kohtades (tavaliselt meie ühises kodukohas Nõmmel). Ükskõik, kui palju ümberringi asjad muutuvad, temaga on sõprus ikka selline, nagu esmakohtumisel. Nt tema õpib doktorantuuris füüsikat ja mina töötan toidupoes kassapidajana. Omal ajal õppisin pehmel erialal. MIngil ajal on meil sitaks ühiseid sõpru ja tuttavaid olnud, aga praegu ei ole kedagi, kellega reaalselt kohtuda viitsiks. Sellepärast vist kohtumegi nii harva.
Aga täna piljardit mängides rääkisime, kui sarnased me mõlemad oleme oma praeguses eluetapis, kui töö/kool välja arvata. Mõlemad vallalised ja lastetud, mõlemad oleme ostnud endale ühetoalise elamise, mõlemad blondid, mõlemad täielikud bookwormid, mõlemad pärit Nõmmelt, käinud samas põhikoolis ja nii edasi ja nii edasi.
Igal juhul kui me juba peaaegu 30 aaastat vastu oleme pidanud, siis tahaks loota, et peame 30 veel. ‘Til we’re old and grey.
LIZZY BLOGI 